Vaimne identiteet

Milline võiks olla vaimlemise teele asunud inimeste ühine nimetaja? Olen täheldanud, et nii mitmedki on kuidagi teistsugused, kes on mingil määral oma tee leidnud ja jagavad “tarkuseteri: kuidas saada õnnelikuks”. Nad on ingellikud, rahulolu kiirgavad ja armastavad. Väga veetlevad. Vahel mõtlen, kui palju sellest olemusest on päris, kui palju on teeseldud? Loomulikult nendin, et mõni inimene ongi oma olemuselt “voolav”, pehme, malbe, väga-väga särav. Ent enamjaolt mulle tundub, et vaimlema

KUHU SA KIIRUSTAD?

Päevad mööduvad pidevas kiirustamises. Hommikuti on kiire, sest äratuskell helises liiga hilja või vajutasin seda kolm korda edasi või mingil põhjusel tipptehnoloogia õunakese näol vedas taas alt. Ruttu duši alla, lapsed üles, riidesse, kohv kolme lonksuga tühja makku ja juba olengi autos. Lapsed aeda, korrates kogu aeg sama lauset: “Tee nüüd ruttu! Ma jään hiljaks!” Ja isegi, kui koolieelik vaatab küsivalt silma, et miks kogu aeg on kiire, mõistan ma

VIRTUAALMAAILMA VALU

Möödunud nädalavahetusel tegin ühe eksperimendi. Reede õhtul lükkasin interneti välja ja otsustasin, et ei lülita sisse enne esmaspäeva hommikut. Tunnen juba pikemat aega, kuidas pidev “kättesaadav” olemine kõigi jaoks on kole väsitav. Ühelt poolt väsitab see mind, sest olen sedasorti inimene, et kui keegi kontakteerub, siis tunnen vajadust koheselt vastata. Ja teiselt poolt väsitab, sest eeldan teistelt sama. Ja kui kohe vastust ei saa, siis tunnen ebamugavust. Kui totter! Mõtlesin,

TÄNULIKKUS

“Ela ootuses ja seisad paigal. Viibi tänulikkuses ja õpid lendama.” – KK   Aina enam räägitakse ja kirjutatakse tänulik olemisest. Kuidas tänulikkus elu suhtes on see, mis tegelikult “asjad” liikuma paneb. Kuidas ootuses elamine hoiab tagasi ja tänulikkus viib sammu edasi. Mulle meeldib öelda, et teoorias oleme kõik spetsialistid. Küsimus on pigem selles, kuidas tänulikkust enda ellu integreerida. Enda kogemusest võin rääkida, et tänulikkus on nagu armastus. Need ongi tegelikult

SÜNNITUSJÄRGNE DEPRESSIOON

On puhkepäeva hommik. Noorhärra põõnab veel öise une kaisus ja vanem härra mängib teises toas. Kodus sosistav vaikus on täna eriti sametine. Tegin just tassikese kuuma teed ja istusin arvuti taha, et üle vaadata tööasjad, mis jäid lõpetamata. Teises toas laulab mulle oma õrna häälega Doris Day. Kiiret pole kuhugi. Südames on soe ja rahulik tunne. Täielik idüll. Mõtted liiguvad selles suunas, et tegelikult kogu aeg pole kõik nii hea

ARMUMINE VASTUARMASTUSETA

Kui kaunid on need hetked, kus kohtume inimesega, kes võngub endaga sarnasel energeetilisel tasandil. Mõnega on lausa selline tunne nagu oleks tundnud aastaid ehk isegi eelmises elus kohtunud. On tuttav tunne?  Vaimustav on kogeda erinevaid inimesi. Oleme kõik nii mitmetahulised. Kas pole põnev avastada ja õppida teist tundma päris peensusteni välja? Minu meelest on see imeilus periood. Tihti on see periood ka armumiseks. Ning aeg-ajalt jääb armumine ühepoolseks. See teeb

HINGA

“Elu ei ole alati loogiline. Aga jätka koos temaga oma teel ja vaata, kuhu ta Sind juhatab. Sa võid üllatuda, kui taevalik ta olla võib.” – KK Elus on palju selliseid olukordi, mis teevad pagana haiget. Tihti isegi ei mõista, miks see olukord on tekkinud. Hääleke peas kordab nagu katki läinud grammofon: “Ma ei ole seda ära teeninud! Ma ei mõista seda! Miks jälle? Miks mina?” Esialgu püüad leida lahendust,

“Näitleja manab esile,
kisub alasti selle,
mis igas inimeses on –
ja mille Elu kinni katab.”
– Grotowski