KUHU SA KIIRUSTAD?

Päevad mööduvad pidevas kiirustamises. Hommikuti on kiire, sest äratuskell helises liiga hilja või vajutasin seda kolm korda edasi või mingil põhjusel tipptehnoloogia õunakese näol vedas taas alt.

Ruttu duši alla, lapsed üles, riidesse, kohv kolme lonksuga tühja makku ja juba olengi autos. Lapsed aeda, korrates kogu aeg sama lauset: “Tee nüüd ruttu! Ma jään hiljaks!” Ja isegi, kui koolieelik vaatab küsivalt silma, et miks kogu aeg on kiire, mõistan ma ta pilku, aga aega selgitamiseks pole. Ehk siis… ignoreerin hetke ja kiirustan edasi. Ka tema mõistab, sest ta on mul juba selline leplik. 🙏

Musid-kallid-paid ja juba ongi minu beež mantlisaba välkumas lasteaiauksest välja. Kiire pilk aknale, rutiinne õhusuudlus lapsele ja olengi mõtetega päeva tegemiste juures.

Enne tööpäeva lõppu kiirustan viimased kirjad vastata, et ometi lasteaeda hilja ei jõuaks. Jess!, parklas on parkimiskoht võimalikult lasteaia värava lähedal. Hõlmad lahti, jooksen rühma, selg märg ja hing paelaga kaelas, aga uksest sisse astun siiski mõistlikul ajal. Vedas!

Musid lapsele ja püüan tema päevaseiklusi kuulata, ise samal ajal teda riidesse toppides (kuigi ta saab ka ise ideaalselt hakkama enda riietamisega). Naeratan tema naljale, aga kui nõmedalt aus olla, siis vaid teesklen. Sest, egas ma hästi kuulnud, st kuulanud, mida ta rääkis, reageerisin üksnes tema ilmele. Endal mõttes, mis koju jõudes vaja teha on ja siis äkitsi meenub, et üks oluline kiri jäi vastamata. Nagu kuumahoog käib üle selja. Viuh! Pagan! See teadmine tekitab ärevust ja jälle lausun: “Teeme nüüd ruttu, Kullake!”

Kiirustame juba lasteaia uksest välja, kui üks lapsevanem õrna naeratusega nii muuseas ütleb: “Sul on kogu aeg kiire. Mul oli ka kunagi. Enam ei ole.” Ja musitab sealjuures oma mõnekuust imehästi lõhnavat beebit kõhukotis. Nägu on õndsust ja armastust täis.

Ma vakatun. Tõde puudutas. Tema pilk, tema sõnad, isegi tema olek puudutasid kuskil hästi sügaval. Kõik puudutas. Vakatun tema öeldust ja sellest rahust, mis temast õhkab. Oeh. Jah. Naeratan viisakalt ja liigume lapsega aiast välja.

See naise öeldu käib minuga veel pikalt kaasas. “Sul on kogu aeg kiire!” Jah, ongi. Miks? Kuhu? Ah, mõtlen, kui selleks aega üks hetk on… Koju jõudes, tavapärane rutiin. Ja nii iga päev. Kuni elu teeb omad korrektuurid…

Eile lõpetasin oma päeva EMOs. Seal istudes ja oma saatust oodates, mõistsin, et miski pole olulisem, kui tervis ja aeg oma perega. Oma lastega.

Soovin, et mina oma kehva ajaplaneerimisega ei tekitaks oma lastes tunnet nagu nemad ei oleks täiuslikud. Nad on seda läbi ja lõhki. Nagu kõik lapsed. Nagu me kõik oleme! Ma ei taha oma poistele õpetada seda, et kogu aeg ongi kiire. Et kuhugi oma elus jõuda või midagi saavutada, pead pükstest välja rabelema. Ei pea. Tegelikult on kõigeks aega, kui valid, kuhu oma energiat investeerid.

Mina soovin neile nende ellu kaasa anda mõtte, et tehku seda, mis teeb neid õnnelikuks. Järgnegu oma hingesosinale. Aga ärgu unustagu, mis on samuti oluline – kallid inimesed ja aeg nendega. Ka enda aeg iseendaga. Ja oskus hingata. Hingata endasse kiirustavaid hetki, lõbusaid hetki, edukaid hetki, pisarais hetki ja hetki, kus maailm peatub ning järgi on jäänud vaid nähtamatu kandev vaikus.

Mina tühistasin täna kõik sündmused oma kalendrist, jätsin poisid lasteaiast koju ja oleme kodus. Vaid mina, nemad ja meid ümbritsev sügav pühendumine ja armastus.

Mäletate neid hetki, kui beebi jääb rinnale magama ja ei raatsi teda sugugi voodisse panna? Olete nõus kasvõi 3 h “pantvang” olema, aga tema hingamise rütm ja lõhn on joovastavad. See hetk on midagi, mis täidab südant iga hingetõmbega.

Teate, täpselt sama tunne on ka siis, kui suurem laps sülle tuleb. Ja kui võimas tunne on siis, kui ta on minu soojas, turvalises embuses tuttu jäänud. Ka nüüd ei raatsi teda oma voodisse panna. Ei raatsi riskida, et äkki ta ärkab ja ma ei saagi rohkem tema rahulikku hingamist, lõhna ja lähedust endasse hingata nii intensiivselt.

Taustal laulab Neil Young’i “Harvest Moon”, sügispäike piilub aknast, toas on roosiküünla lõhn ning ma ausalt öeldes ei oskakski hetkel mitte midagi enamat soovida. Aitäh, Elu! ❤️

 

Ilusat hingedeaja algust! Märkame üksteist. Leiame aega üksteisele. Armastame üksteist.

Olge hoitud!
Kaidi

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

“Näitleja manab esile,
kisub alasti selle,
mis igas inimeses on –
ja mille Elu kinni katab.”
– Grotowski