lapsed

KUHU SA KIIRUSTAD?

Päevad mööduvad pidevas kiirustamises. Hommikuti on kiire, sest äratuskell helises liiga hilja või vajutasin seda kolm korda edasi või mingil põhjusel tipptehnoloogia õunakese näol vedas taas alt. Ruttu duši alla, lapsed üles, riidesse, kohv kolme lonksuga tühja makku ja juba olengi autos. Lapsed aeda, korrates kogu aeg sama lauset: “Tee nüüd ruttu! Ma jään hiljaks!” Ja isegi, kui koolieelik vaatab küsivalt silma, et miks kogu aeg on kiire, mõistan ma

SÜNNITUSJÄRGNE DEPRESSIOON

On puhkepäeva hommik. Noorhärra põõnab veel öise une kaisus ja vanem härra mängib teises toas. Kodus sosistav vaikus on täna eriti sametine. Tegin just tassikese kuuma teed ja istusin arvuti taha, et üle vaadata tööasjad, mis jäid lõpetamata. Teises toas laulab mulle oma õrna häälega Doris Day. Kiiret pole kuhugi. Südames on soe ja rahulik tunne. Täielik idüll. Mõtted liiguvad selles suunas, et tegelikult kogu aeg pole kõik nii hea

“Näitleja manab esile,
kisub alasti selle,
mis igas inimeses on –
ja mille Elu kinni katab.”
– Grotowski