TÄNULIKKUS

“Ela ootuses ja seisad paigal.
Viibi tänulikkuses ja õpid lendama.”
– KK

 

Aina enam räägitakse ja kirjutatakse tänulik olemisest. Kuidas tänulikkus elu suhtes on see, mis tegelikult “asjad” liikuma paneb. Kuidas ootuses elamine hoiab tagasi ja tänulikkus viib sammu edasi. Mulle meeldib öelda, et teoorias oleme kõik spetsialistid. Küsimus on pigem selles, kuidas tänulikkust enda ellu integreerida.

Enda kogemusest võin rääkida, et tänulikkus on nagu armastus. Need ongi tegelikult samaväärsed tunded. Väga õrna ja naiseliku energiaga, aga omavad väge. Aastaid tagasi oli mulle kombeks ellu suhtuda selliselt, et kõigepealt soovin saada ja siis hakkan andma. Usun, et ma pole ainuke. Või, et ma ei usu millessegi enne, kui olen seda näinud/kogenud ja siis järgneb ka usk. 

Elule meeldib toimetada aga vastupidi. Esmalt peab olema usk ja siis avatakse päriselt su silmad. Ent pimesi uskuda on ju keeruline. Äkki isegi ohtlik? 🙂 Ratsionaalne mõistus lülitub kohe hädaolukorrarežiimile ja koputab valjusti õlale, et oota-oota, mõtle nüüd, kuhu ja kas ja milleks ja ja ja… 🙂

Räägitakse tänulikkuse meditatsioonidest ja tänulikkuse palvest. Mõni aasta tagasi mõtlesin, et olgu proovin. Kuigi, olin väga skeptiline selle temaatika suhtes, tahtsin siiski uskuda. Sest toonane elu ei rahuldanud mind. Proovisingi. Üsna suure ettevaatlikkusega. Ent see ei toiminud ja ausalt öelda see pidev tänulik olek oli ikka jube tüütu. Ja no mille eest ma siis nii tänulik olen? 

Minul on olnud viimasel ajal perioode, kus tunnen, et sõna otseses mõttes lendan. Kõik kannab. Elu kannab. Ja siis on perioode, kus olen nii tugevalt põlvili mudas, et igasugune edasiminek näib võimatu. Kui sellistel hetkedel tuleb keegi rääkima tänulikkusest ja armastusest ja usust endasse, siis tahaks nutta ja karjuda samaaegselt. Ja nii olengi viibinud selles nullseisus kuni olen väsinud “mossitamisest” ja mõelnud, et milleks? Keda see aitab? Edasi see mind ei ole viinud. Prooviks ehk hoopis teistmoodi – heaga, tänulikkusega, armastusega, usuga. Ja teate, sellistel momentidel on elu võtnud uskumatud pöörded paremuse poole. Ausalt.

Olles läbinud pika teekonna, ütlen, et tegelikult on meie kõigi elus vähemalt käputäis põhjuseid, mille eest iga jumala päev olla õnnelik, tänulik. Täna saan siiralt väita, et see TOIMIB! Päriselt. Alusta kasvõi väikestest asjadest. Palve ei pea olema pikk ja sisutihe, aga see peab olema loetud/mõeldud/positud õige tundega. Ära mõtle, et olen nüüd tänulik, vaid päriselt püüa tunda seda tänulikkust. 

Kui annan elule ja endale võimaluse vaadata, siis justkui avan akna, et elu saaks tuua mu päevadesse kõike seda, millest salamisi unistanud olen. Kui anda vabaks kõik see trots ja tusk ja kibestumus, mis aeg-ajalt ikka tekib, siis avame tohutu energiaportaali, millest elu oma imelisusega tahab tormijooksu meie suunas teha.

Olen seda teinud nüüd mõni aeg, sest lihtsalt väsisin sellest, et haiget saamist oli kohati liiga palju. Ja olin lukus. Aga ma ei soovi olla lukus. Soovin olla haavatav, avatud, ehk ka naiivne, sest tahan kogeda elu magusat poolt. Kui ma ei lase endal olla avatud ja haavatav, siis jah, ei saa ka haiget, ei pettu, aga samas ei saa ka kogeda neid imelisi olukordi ja tundeid, mida elu ja inimesed meie ümber pakuvad.

Niisiis, otsustasin, et aitab… Hakkasin nii mõttes kui ka valjusti olema tänulik selle eest, mida parajasti positiivselt kogesin. Oli see nt vahva hetk lastega, naerupahvakas abikaasaga, täissaalile mängitud etendus, endalegi üllatuseks imemaitsvalt välja kukkunud õunakook, äsja vahetatud voodilinad, millesse vajuda õhtul oli hää, ootamatu kõne sõbralt jne. Meie eludes on nii palju asju, mille eest olla tänulik iga päev. Seda varjutavad aga meie ootused ja soovid, mis peaksid realiseeruma kuskil kunagi teadmata ajal tulevikus. Ja seetõttu päriselt me ei ela mitte ükski päev.

Mida enam hakkasin olema tänulik, seda enam tundsin, kuidas süda muudkui paisub ja heaolutunne, rõõmus meeleolu kandis kogu aeg. Äkitsi hakkasid ka päevased toimetused, ülesanded ning olukorrad võtma huvitavaid pöördeid. Ellu tekkisid inimesed, kellega kogesin vaid lahkust ja hellust ja positiivsust. Mõnel hetkel lihtsalt hingasin endasse kõike seda, mida parajasti olin kogemas. Väga võimas. 

Minus tekkis positiivne ootusärevus alanud päeva ees. Mõtlesin, et mis veel kõik on võimalik? Mida tänane päev mulle toob? Mida täna ma kogeda saan? Tänulikuks olemisele oli minus süttinud usk, et kõik ongi võimalik. Minus oli tärganud usaldus elu suhtes – ma teadsin, et ta hoiab. Minus kasvas armastus enda suhtes – mina olengi endana enda parim versioon. Ja ma olin jälle tänulik. Nagu lumepall, mis saab alguse ühest ilusast mõttest, paisudes endast täis.

Mulle väga meeldis üks mõte, mida hiljaaegu lugesin -”Elus on kaks päeva, kus me ei saa midagi teha ja need on eile ja homme. Miks siis viibime pidevalt nendes seigeldes?”. 

Hakkame elama ja juba täna. Ainult täna saame elada, ainult täna saame armastada ja ainult täna saame olla tänulikud. Tänulikud kasvõi selle eest, et hommikul üles ärkasid ja sulle anti veel üks võimalus “ärgata” ja näha seda maailma päriselt.

Minu ärgitan teid usaldama Elu ja seda, et iga päev on uus võimalus. Iga päev on võimalik midagi muuta. Alustada puhtalt lehelt. Andke elule võimalus näidata teile, mis kõik on võimalik. Ent selleks peab teis endas olema eelnevalt valmidus näha ja usk. Ärge seadke elule tingimusi või endale, vaid pakkuge elule ja endale võimalust kogeda. Mis Sul kaotada on? Mitte midagi. Võita aga mägede kaupa. 

Olge hoitud!
Kaidi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

“Näitleja manab esile,
kisub alasti selle,
mis igas inimeses on –
ja mille Elu kinni katab.”
– Grotowski