VIRTUAALMAAILMA VALU

Möödunud nädalavahetusel tegin ühe eksperimendi. Reede õhtul lükkasin interneti välja ja otsustasin, et ei lülita sisse enne esmaspäeva hommikut. Tunnen juba pikemat aega, kuidas pidev “kättesaadav” olemine kõigi jaoks on kole väsitav. Ühelt poolt väsitab see mind, sest olen sedasorti inimene, et kui keegi kontakteerub, siis tunnen vajadust koheselt vastata. Ja teiselt poolt väsitab, sest eeldan teistelt sama. Ja kui kohe vastust ei saa, siis tunnen ebamugavust. Kui totter!

Mõtlesin, et vahelduseks lihtsalt olen. Nutika küljes rippumine ja pidevalt “kättesaadav” olek on sõltuvus. Tõdesin seda juba mõned kuud tagasi, kui jälgisin ennast ja oma lähedasi, kes IGAL vabal hetkel haarasid telefoni järele. Nii, kui mingi tegevus peatus või katkestus, olin koheselt ninaga nutikas. Vaatasin filmi, reklaamipaus – nutikas. Katsin laua, et sööma hakata, ootasin last sööma – nutikas. Proovis oli paus – nutikas. Autosse, kõrvalistmele – nutikas. Lasteaeda jalutades – muidugi nutikas! KOHUTAV. Nagu teisiti ei oskakski enam? Lihtsalt olla ja vaadata ringi ei oska. Hingata enam ei oska. Tundsin, et ei, pean tegema restardi. 

Mis siis muutus? Avastasin, et oskan ikka küll lihtsalt hingata. Lihtsalt olla. Vaatasin ja muigasin omaette lapsi vaadates, kes klotse ladusid. Õhtul leidsin öökapilt mitu kuud tagasi pooleli jäänud raamatu. Pühapäeval sai isegi kinos käidud ja dokumentaalfilmi vaadatud, mis andis mõtlemisainet nii palju. 

Kui rõvedalt aus olla, siis tunnistan, et sisimas kogu aeg kripeldas mõte, et ah lülita nett sisse, mis lollitad, äkki kellelgi on vaja midagi. Ja siis jälle taandasin end sellest mõttest. Kui väga vaja, saab helistada. Mis te arvate, kui palju kõnesid mul oli P õhtuks? Jah, null. Aga mis arvate, kui palju sõnumeid messengeris oli? Kui õigesti mäletan, siis seitsmes erinevas aknas. 

Mulle tundub, et me ei oska enam vahetult suhelda. Enamusel pole enam teineteise numbreidki. Kõik toimub läbi virtuaalmaailma. Isegi väga kiireloomulisi küsimusi küsitakse läbi messengeri. Justkui see on normaalne, et ma ripungi oma telefoni otsas kogu aeg. Nii kui “plinn” käib, nii jooksen ja haaran. Kõik muu jääb tol hetkel tagaplaanile ja haaran kiiresti kapil/diivanil/voodi peal/taskus oleva nutika. Ja nii ongi! Oligi! See eeldus pidas paika. Ja see on õudne. 

Mul on sellest tänaseks pohmakas tekkinud. Vabastav oli mitte olla kättesaadav, aga teisalt ahistav oli kogeda, kui sõltuvuses olen sellest kättesaadavusest ja pidevast FB infovoo värskendamisest. Ja kui tühjaks see kogu aeg kõigi jaoks olemasolemine pigistab.

Olen avastanud ka seda, et inimesed ei ole virutaalselt nii siirad ja vastutustundlikud, kui päris elus. Eks sellest ole varemgi kirjutatud. Võtame kasvõi kõik need anonüümsed kommenteerijad. Aga täna ma mõtlen siinkohal enda tuttavaid. Kas päriselt igapäevaselt suheldes julgeksime rääkida nii avameelselt või otsekoheselt mõnedel teemadel, mida jagame internetis? Mida rohkem sellel teemal analüüsin, seda enam kogen, et virtuaalsus loob meile justkui mingi turvalise keskkonna. Kõik see, mis virtuaalis toimub, see päriselt ei toimu. Kui panen telefoni eemale, lülitan välja, siis kõike seda, millest just sai räägitud, arutatud, salastatud, seda tegelikult ei ole. Kõik, mis sai öeldud, avalikustatud, muljetatud, kurdetud, et see kaob samal hetkel, kui vajutan telefoni ekraani tumedaks. Tekib tunne, et see on mäng… Tegelikult pole. 

Mind hämmastavad aeg-ajalt inimesed, kes vastutust võtmata räägivad teemadel või küsivad selliseid küsimusi, millel võivad olla kaugele ulatuvd tagajärjed. Palju reageeritakse emotsiooni ajal ja plähvitakse välja kõik, mis sülg suhu toob. Siis läheb emotsioon jälle mööda, äkki isegi kustutatakse saadetud tekst, mõistmata, et sõnad (ja nendes sisalduv info, jõud) on juba adressaadini jõudnud. See inimene, kellele midagi mõtlematut öeldi, kogemata välja räägiti, tundest ajendatult välja röögiti, on ju selle endasse võtnud. Temani on see info jõudnud. Ehk isegi haiget teinud. Või rõõmu valmistanud, oleneb infost. Ja see kõik jääb alles. See laastab sama jõudsalt, kui päriselt välja öeldu. Aga kas päris elus, nt iga päev külg külje kõrval töötades, julgeme olla nii ausad? Kas julgeme olla nii otsekohesed? Kas tahame olla nii õelad? 

Virtuaalmaailm on mäng, kuhu oleme inimestena lõksu jäänud. Kui palju enesetappe on noorte poolt sooritatud, kuna teiste elud tunduvad kõik nii palju ägedamad, kui palju kiusamist selles keskkonnas toimub. Ja ma ei tea, milline on sellest väljapääs täna?

Veel kinnituse sellest haiglasest sõltuvusest sain täna hommikul, kui kohvitasin tuttavaga. Ta ütles, et hirmsasti tahaks leida aega õhtuti raamatute lugemiseks, aga kuidagi ei jõua selleni. Küsisin, et mis teed selle asemel? Ja ta vastas, et telefonis istun. Hakkasin muigama ja ütlesin, et alusta sellest, et ära istu telefonis. Tee endale tass münditeed ja võta hoopis raamat kätte. Tee see otsus teadlikult. Aseta telefon hääletule panduna endast võimalikult kaugele, et ei kuule selle piiksumist või vibreerimist ja alusta sellega, mis tegelikult su hinge toidab. 

Kõik saab alguse esimesest sammust. Ja teadvustamisest. Mina teadvustan, et virtuaalmaailm on lõks, et see jõhkralt sööb mu aega, selles on võimalik end väljendada kiiruga väga kehvasti. Ja mis kõige olulisem – see vähendab iga päevaga oskust mul tunda end tervikuna ning viibida rohkem iseendaga, oma lähedastega ja looduses.

Proovige teiegi mõni nv-s nett lihtsalt välja lükata. See on väga vabastav. Järsku avastate, et on palju rohkem aega. Ja viimaks märkate, KUI sõltuvuses olete millestki, millel ei ole tegelikku sisu ega mõtet. Mida see skrollimine siis tegelikult annab? Midagi. Võtab ainult. Aega, energiat, enese heaolu. Aga mida annab looduses ja lähedastega koos viibimine alternatiivina? Hing ja süda paisuvad iga minutiga. 

Mis on Su jaoks olulisem? Olla kättesaadav 1000-le “sõbrale” oma sõbralistis või käputäiele inimestele ja iseendale PÄRIS MAAILMAS?

Mina valin enda.

Olge hoitud!
Kaidi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

“Näitleja manab esile,
kisub alasti selle,
mis igas inimeses on –
ja mille Elu kinni katab.”
– Grotowski